Kui ma ütlen kellelegi, et teen elatist kasiinode arvelt, siis esimene reaktsioon on alati kas naer või haletsus. Inimesed ei suuda mõelda, et see on võimalik, et keegi suudab iga kuu välja võtta rohkem kui keskmine palgatööline. Aga ma olen seda teinud nüüd neli aastat ja ma tean täpselt, mida teen. See pole õnn, see pole intuitsioon, see on puhas matemaatika ja psühholoogia. Ja mu peamine tööriist on alati olnud
live kasiino, sest seal ma näen, kuidas kaart langeb, kuidas diiler käitub, kuidas teised mängijad reageerivad – see on minu andmeallikas, minu turuanalüüs. Ma ei istu kunagi lihtsalt niisama, mul on alati plaan, mul on alati sisenemispunkt ja väljumispunkt.
Ma alustasin tegelikult päris tavaliselt. Töötasin logistikafirmas, istusin kontoris, igavus oli tapmine. Keegi kutsus mind ühel õhtul väikse panusega mängima, mõtlesin, et ah, proovin. Esimene kuu oli katastroof – ma kaotasin rohkem kui sain, sest ma mängisin tundega. Siis ma vihastasin enda peale. Mitte kaotuse, vaid lolluse pärast. Ma olen alati olnud numbritega hea, koolis lahendasin keerulisi ülesandeid, aga siin ma käitusin nagu esimene suvaline klient. Siis ma otsustasin, et hakkan õppima. Ma lugesin läbi kõik strateegiad, mis üldse eksisteerivad, vaatasin sadu tunde videomaterjali, analüüsisin tuhandeid mänguseisundeid. Ja umbes kuu aja pärast sain aru, et võit ei tule sellest, kas mul on õnne, vaid sellest, kui hästi ma suudan oma raha hallata.
Nüüd ma mängin keskmiselt iga päev paar tundi. See on nagu tööpäev – ma logen sisse, vaatan, millised lauad on saadaval, millised panuste piirangud, milline on diileri rütm. Kõige olulisem on mitte kunagi, kuuled, kunagi mängida siis, kui sa oled väsinud või emotsionaalne. Selle reegli õppisin kõige kallimalt. Ükskord proovisin pärast halba ööd, olin ärritunud, ja kaotasin kolm korda rohkem kui tavaliselt luban. See oli minu kõige kallim õppetund. Aga nüüd ma olen raudne. Ma tean, et iga seanss algab eelarvega, mille ma olen valmis kaotama, ja ma kunagi ei ületa seda piiri. Kui ma võidan, siis ma võtan osa võidust kõrvale – see on minu palk. Kui ma kaotan, siis ma lihtsalt lõpetan selleks päevaks ja proovin homme uuesti.
Mis kõige naljakam, inimesed arvavad, et professionaalsed mängurid on närvilised, higistavad, kiruvad. Tegelikult on vastupidi – kõige külmaverelisemad inimesed on need, kes päriselt raha teenivad. Ma olen näinud noori põnne, kes karjuvad, kui võidavad 20 eurot, ja ma olen näinud vanu härrasmehi, kes tõstavad laualt tuhandeid ilma ühegi lihasliigutuseta. Ma tahan olla see teine tüüp. Ma ei mängi põnevuse pärast, ma mängin tulemuse nimel. Ja ma olen veendunud, et kui sa korjaksid minu aasta statistika, siis näeksid, et ma olen plussis umbes 70 protsenti kõikidest seanssidest. See ei ole juhus, see on distsipliin.
Elu on muidugi naljakas. Mu sõbrad arvavad, et ma olen mingi varjatud miljonär, aga tegelikult ma lihtsalt tean, kus ja kuidas. Ma ei tee kunagi suuri panuseid, ma ei torma. Mul on oma süsteem – ma alustan väikeste panustega, et tunda ära laua iseloom, siis suurendan, kui näen mustrit, ja siis vähendan kohe, kui tunnen, et diiler hakkab muutuma. Mõned inimesed naeravad, et ma analüüsin diilerit nagu ta oleks malelaud, aga see töötab. Ükskord mängisin ühes kohas nii kaua, et diiler vahetus kolm korda, aga ma ikka jäin plussi, sest ma lugesin iga käigu tagant. See pole ime, see on töö.
Muidugi on olnud ka äpardusi. Kord tekkis tehniline viga, ma olin kindel, et võitsin, aga süsteem läks segadusse. Ma olin valmis endale kõike halba soovima, aga siis ma võtsin hinge, kirjutasin toele, selgitasin rahulikult. Ja tead mis? Nad lahendasid olukorra minu kasuks. Sellepärast ma eelistan teatud kohti, kus nad mõistavad, et usaldus on kõik. Ühes sõnaga, see on nagu iga teine äri – sa panustad aega ja tähelepanu, ja siis sa loodad, et turg tasub ära.
Minu lemmikosa on see, kui ma võidan päeva eelarve ära ja siis lihtsalt vaatan teisi mängijaid. Ma näen nende silmis seda sära, seda lootust, seda paanikat. Ja ma tean, et nad ei saa aru, et nad võitlevad tuuleveskitega. Aga ma ei sekku, igaühel on oma tee. Ma olen oma tee leidnud. Ja see tee on ligi kolm korda nädalas, kui ma võtan oma arvuti, panen kõrvaklapid pähe, valin laua ja alustan. Ma ei mõtle sellele kui hasartmängule. Ma mõtlen sellele kui malele, kus vastaseks on tõenäosus. Ja kui sa oskad tõenäosust lugeda, siis tõenäosus hakkab sulle teenima.
Ma ei soovita seda kõigile – kui sul pole närvikava, kui sa ei suuda kaotust aktsepteerida, siis ära puutu. Aga kui sa tunned, et suudad olla külm nagu jää, siis võib see olla üllatavalt stabiilne sissetulekuallikas. Ma ei unusta kunagi ühte seanssi, kui ma mängisin kolm tundi järjest ja tõusin laualt 800 eurot plussi. Mu naine küsis, et miks ma naeratasin, ja ma vastasin: "Ma lihtsalt tegin oma töö ära." Ja see ongi kõik. live kasiino on minu kontor. Ma tulen sinna, teen oma asja ja lähen minema, jättes emotsioonid ukse taha. Kui ma näen kedagi, kes üritab hoogselt võita, siis ma tean, et ta kaotab. Kui ma näen kedagi, kes võtab aega, loeb, arvutab, siis ma mõtlen – võib-olla on seal teine mina. Ja see on okei.
Lõpetuseks, ma tahan öelda, et see pole maagiline maailm, kus raha kasvab puul. See on süsteem, ja iga süsteem on murtav, kui sa teed seda õigesti. Ma olen võitnud suuri summasid, aga ma olen ka kaotanud. Aga netos ma olen plussis, ja see on ainus ***, mis loeb. Sellepärast ma jätkan, mitte sellepärast, et ma olen sõltlane, vaid sellepärast, et ma olen professionaal. Ja professionaalid ei võida õnnega – nad võidavad ettevalmistusega. Nii et kui sa järgmine kord lähed mõnda kohta, siis mõtle, kas sa oled seal külastaja või töötaja. Sest mina tean, kumb ma olen.