Mäletan, et see algas ühel kolmapäeva õhtul, kui olin jälle oma väikeses korteris, ainult arvuti ekraani valgus ja tühi kõht. Olin just saanud veel ühe negatiivse vastuse tööintervjuult ja mu peas keerlesid ainult mõtted, et kuidas ma siit august välja saan. Ma ei tahtnud mõelda, ei tahtnud tunda. Tahtsin lihtsalt kaduda. Ja siis ma sattusin
vavada ee lehele. See oli nagu juhuslik klikk, aga tegelikult olin ma seda juba mitu korda varem näinud ja alati edasi kerinud. Seekord ma jäin.
Alguses ma ei teinud suuri panuseid. Väikesed summad, rohkem nagu proovimise pärast. Aga see tunne, kui trummid veeresid ja number langes kokku, oli nagu lühike puhkus reaalsusest. Ma ei mõelnud enam tööintervjuule ega rahahädadele. Olin ainult selles hetkes. Ja see oli nii hea. Vavada ee muutus minu jaoks justkui ukseks kuhugi mujale, kus probleemid ei ulatunud. Ma tean, et see kõlab veidralt, aga tol hetkel tundus see ainus koht, kus ma hingata sain.
Möödusid nädalad. Ma hakkasin mängima peaaegu iga õhtu. Mitte alati raha pärast, vaid selle tunde pärast. Kui päev oli olnud eriti raske — ülemus oli jälle virisenud, sõbrad ei vastanud telefonile, ema küsis jälle, millal ma oma elu korda teen — siis ma läksin vavada ee lehele ja lasin end lihtsalt viia. Mõnikord võitsin, mõnikord kaotasin. Aga see polnud oluline. Oluline oli see, et ma ei pidanud olema mina. Ma olin lihtsalt mängija, keegi, kellel oli lootust.
Ühel reedel juhtus midagi, mis muutis mu suhtumist. Ma olin terve nädala jooksul kaotanud rohkem kui oleks pidanud. Olin vihane enda peale, aga ka maailma peale. Istusin arvuti taga ja mõtlesin, et teen viimase panuse. Kui see kaob, siis ma lõpetan. Aga siis juhtus see — ma võitsin. Mitte suurt, aga piisavalt, et katta kõik kaotused ja veidi peale ka. See tunne oli nagu päike pilve tagant. Ma naersin valjusti oma tühjas toas. Vavada ee oli mulle andnud midagi, mida ma polnud ammu tundnud — hetkelise kergenduse.
Sellest ajast alates hakkasin ma asju teisiti tegema. Ma ei mänginud enam iga päev. Hakkasin jälle väljas käima, sõpradega rääkima. Aga vavada ee jäi mulle ikkagi alles. See polnud enam põgenemine, vaid pigem koht, kuhu ma läksin siis, kui tahtsin hetkeks unustada. Ja see toimis. Ma ei tea, miks, aga see toimis. Võib-olla sellepärast, et ma teadsin, et see on ajutine. Et ma saan alati tagasi tulla, aga ma ei pea jääma.
Ühel hetkel rääkisin ma sellest ka oma sõbrale. Ta vaatas mind natuke imelikult ja küsis, et kas ma ikka tean, mida ma teen. Ma ütlesin, et tean. Ja ma tõesti teadsin. Ma ei olnud sõltuvuses mängust, ma olin sõltuvuses sellest hetkest, kui kõik muu kaob. Aga ma õppisin ka seda hetke kontrollima. Vavada ee oli mulle andnud võimaluse näha, et ma suudan ise otsustada, millal ma peatun.
Nüüd, kui ma tagasi vaatan, siis see aeg oli segane, aga ka õpetlik. Ma ei ütle, et kasiinomängud on lahendus. Kindlasti mitte. Aga minu jaoks oli see vahend, mis aitas mul üle saada ühest raskest perioodist. Ma ei tea, kus ma praegu oleksin, kui ma poleks tol kolmapäeva õhtul vavada ee lehele jäänud. Võib-olla oleksin kuskil sügavamal augus. Või võib-olla mitte. Aga see, mis juhtus, juhtus. Ja ma olen selle eest tänulik.
Lõpuks taipasin, et põgenemine pole alati halb, kui sa tead, kuhu sa põgened ja millal tagasi tuled. Vavada ee oli minu jaoks just see — koht, kuhu põgeneda, aga mitte jääda. Ja see ongi kõige tähtsam.
